Viimastel aastatel on suurenenud õigusaktide nõuded keskkonnakohustuste rahalise katmise kohta. Rohkem jurisdiktsioonides nõutakse rahalisi eraldisi rohkemate tegevuste puhul.
Seadusandlikud nõuded rahaliste eraldiste kohta on üksikasjalikult käsitletud 2016. aasta IMPELi aruandes Finantsvarude – Keskkonna ja avaliku rahakoti kaitsmine ning need tulenevad üldiselt:
- ELi direktiividest ja määrustest (näiteks prügiladirektiiv, kaevandamisjäätmete direktiiv, Jäätmete riikidevahelise veo määrus ja Süsinikdioksiidi geoloogilise ladustamise direktiiv),
- Välised konventsioonid ja
- Siseriiklikud õigusaktid.
Ettevõtted ja tööstusharud võivad ka omal algatusel heade äritavade raames finantssätteid hankida.
Euroopa Komisjon on välja andnud suunised (näiteks geoloogilise ladustamise direktiivi finantssidemehhanismide kohta), kuid liikmesriikidel on üldiselt õigus otsustada, millist tüüpi finantssidemehhanismid on ELi nõuete täitmiseks vastuvõetavad. Mõned liikmesriigid avaldavad siseriiklikke õigusakte või suuniseid, milles sätestatakse, millised mehhanismid on vastuvõetavad ja millistel tingimustel, ning mõnel juhul võidakse täpsustada ka summa. Mõned reguleerivad asutused võivad täiendada finantssätteid muude sätetega, mille eesmärk on piirata kohustuste kuhjumist. Näiteks võib tuua Alberta energeetikasektori reguleeriva asutuse poolt mitteaktiivse inventari eest tagastamatu tasu nõudmise.
On oluline tunnistada, et ei ole olemas ühtset lähenemisviisi, mida saaks kohaldada mis tahes konkreetses olukorras finantssätete kehtestamise ja andmise suhtes. Äriühinguõiguse, maksejõuetusõiguse ja keskkonnaõiguse koostoime on keeruline ja riigiti erinev. Mehhanismid, mis toimivad ühes jurisdiktsioonis, võivad tekitada ootamatuid probleeme teises jurisdiktsioonis, mis on tingitud erinevatest teguritest, sealhulgas õigustraditsioonidest ja riiklikest õigusaktidest. Lisaks sellele võivad olemasolevad mehhanismid erineda. Muud tegurid, mis määravad kindlaks, millised mehhanismid on reguleerijatele vastuvõetavad, võivad hõlmata keskkonnavastutuse laadi (prognoositav või ettenägematu), vastutuse finantsprofiili, tegevuse laadi ja reguleeriva asutuse kogemust selle konkreetse meetmetüübiga. Selle juhendi kasutajatel soovitatakse teha kindlaks need asjaolud oma riigi, tööstusharu, ettevõtja ja vastutuse puhul.
Finantseerimismeetmed ei ole imerohi ja finantstagatistega pakutav kaitse võib olla piiratud, eelkõige ebaseadusliku tegevuse puhul. Teatavad ebaseaduslikud tegevused (nt jäätmete ladestamine) toimuvad täiesti väljaspool lubade andmise ja õigussüsteeme, mille alusel on kehtestatud finantssätted. Ebaseaduslik tegevus võib ohustada finantssätete piisavust ja õiguskindlust isegi siis, kui need on olemas. Näiteks võib tuua jäätmetöötlemiskoha mahajätmise, kui jäätmeid ladustatakse rohkem kui lubatud piirnormid; rahaline eraldis ei oleks piisav, kui see arvutataks loa piirnormide alusel. Ebaseaduslik tegevus võib ka õiguslikult muuta finantssätted kehtetuks, kuna ebaseaduslikke tegevusi käsitlevad välistavad klauslid on kehtetud. Peatükis on mõningaid arutelusid muud lähenemisviisid keskkonnavastutusele, mis on asjakohased ebaseadusliku tegevuse jõustamise puhul.